Sisetunde usaldamine ja kõhklus

Ma registreerisin Šotimaa matkale enne, kui teadsin, millega on tegu.

Kuulutuses oli kirjas: metsik ja karmilt kaunis Šotimaa, ööbimine telkimisplatsidel, oma toidu kaasa võtmine, kümme päeva looduses.

Mõtlesin kohe, et see ongi see, mida ma olen otsinud. Raske rühkimine kuskil Šotimaa tühermaadel, kus ilm on küsitav, inimesi on vähe ja iga päev on omaette väljakutse.

Helistasin Martinile ja ütlesin, et tulen kaasa.

Sisetunne enne fakte

Paar päeva hiljem hakkas tekkima küsimus, kuhu ma siis tegelikult lähen.

Selgus, et matka algus- ja lõpp-punkt ühtivad rajaga, mida tuntakse kui West Highland Way’d.

Esimene reaktsioon oli, et see nimi kõlab populaarne. Pigem turistlik.

Mis see rada tegelikult on

Meie plaan on liikuda igapäevaselt umbes 15–20 kilomeetrit. Tempo on rahulik, päeva lõpus tiksumine telklaagris.

Peaaegu igal päeval jääb teele mõni koht, kus saab süüa, ööbida või midagi täiendada. Kohaliku elu peamine elatusallikas ongi turism.

Ühest küljest on see mugav — kui midagi jääb maha või tahad päevalõpus ühe õlleklaasi taga aega maha võtta, siis on see võimalus olemas.

Teisest küljest tõmbab see eemale just sellest pildist, mille kuulutus algselt joonistas. Metsikust, eraldatusest, tühjusest.

Ratsionaalne hääl

Selle peale hakkas ratsionaalne hääl kahtlema, kas otsus oli üldse õige.

Sinna läheb kaks nädalat puhkust. Kuussada eurot matkajuhile. Kolmsada viiskümmend eurot lennupiletid.

Mitte, et see rahulik tempo halb oleks, aga sama raha ja sama ajaga oleksin võinud teha midagi väljakutsuvamat. Midagi, mis vähem piire mööda käib ja rohkem üle nende läheb.

Ja siis tuleb juurde, kuhu ma täpsemalt ikkagi lähen.

See tähendab, et tõenäosus kuivaks jääda on madal. Telkimise mõttes on tegemist pigem jahedate öödega ning magamissüsteem tuleb korralikult läbi mõelda.

Magamiskoti kõrval on omaette teema midges.

Õnneks on kõige hullem periood juuli ja august, mitte juuni.

Ja siis veel varustus. Ma mängin mõttega, et saaksin hakkama 36-liitrise matkakotiga, millega ma Caminol käisin. Raja lihtsust kompenseeriks siis pakkimise keerukus.

Teoorias on see tugev ja lihtne — väike kott, vähem kraami, vähem koormat.

Praktikas, kui hakkan sinna sisse mahutama nelja–viie kraadini sobivat magamiskotti, magamisalust, telki, kümme päeva toitu ja mitmekihilist riietust, möödub entusiasm enne, kui kott täis saab.

Grupiga, mitte üksi

Kõige suurem erinevus võrreldes Caminoga ei ole aga rada ega ilm.

Caminol oli iga päev sajaprotsendiliselt minu enda kontrolli all. Ma otsustasin, millal alustan, kus ja mida söön, millal teen pause, kui pikalt jalutan, kus ööbin. Üle 30 päeva ja 1100 kilomeetrit.

Seekord on see teisiti. Ma võin oma arvamust omada, aga päeva lõpuks on matkajuht Martin see, kes kursi hoiab.

Grupp alustab koos, läbib raja koos, lõpetab koos.

Ja selle kõige juures ei ole isegi nii oluline, kui kõva või kerge see rada paberil on. Üks ebamugav kõhuhäda, paar magamata ööd, vale varustusotsus, ootamatu ilmamuutus.

Ka kõige kergemast matkast võib saada üks suur kannatamine ja üleelamine.

Sisetunne ütleb, et kuna kutse juba sealt kaudu tuli, siis ilmselt on seal midagi, mida ma veel ei tea ja mida ma minemata ka teada ei saa.

Kahtlus jääb alles. Aga lähen ikka.