Šotimaa lühiajalugu

Šotimaaga seostub minu jaoks Loch Ness’i koletis, Braveheart, torupill ja meeste seelikud.

Ma ei teadnud, et Loch Ness on 37 kilomeetrit pikk ja asub geoloogilises lõhes, mis sisuliselt lõikab mägismaa pooleks.

Torupill oli minu jaoks samas kategoorias nagu meie akordion, aga tegelikult oli sellel sõjaväeline otstarve.

Igal klannil oli oma torupillimängija, kelle ülesanne oli lahinguväljal vägesid juhtida, sest torupilli heli oli üks väheseid, mis orgudes kaugele ja selgelt kandus.

Kilt oli lihtsalt arusaamatu ruuduline seelik — aga tegelikult oli see suur villane pleed, mida sai kanda mantlina, kapuutsina, tekina, kuidas parasjagu vaja oli. Iga klanni kilt oli oma unikaalse mustriga, mida nimetatakse tartaniks.

Klannid ja orud

Šotimaa mägismaa on üks hõredamini asustatud piirkondi tänapäeva Euroopas, kus on sügavad pikad orud ning õhuke happeline muld, kus vili lihtsalt ei kasva.

Läänerannikul polnud meri piiriks, vaid pakkus hoopis vastupidiselt paadiga paremaid võimalusi rändamiseks.

Sisemaal ehitati esimesed päris teed alles sõjaväe poolt ning mitte selleks, et kogukondi ühendada, vaid hoopis nende kontrollimiseks.

Me näeme ilusat ja metsikut maastikku, aga ei tea ega mõtle sellele, mis on selle taga.

Kunagi moodustasid needsamad orud omaette väikesed maailmad ja klannid. Kõik, keda sa tundsid, kõik mis sul oli — oli seal samas orus.

Raha polnud nii oluline kui see, mitu veist ja mitu võitlusvõimelist meest klannil oli.

Klanni pealik hoidis korda, esindas, otsustas ja võitles oma klanni eest — aga ei omanud klannile kuuluvat maad.

Ei olnud nii nagu kuningriikides, kus kuningas omas kõike ja õigused maale jaotati paberil.

Šotimaal oli küll kuningas, aga mägismaal valitseti hoopis liitude, ähvarduste ja teenetega. Kui pealikud kuningat ei tunnustanud, tegi iga klann nii nagu ise tahtis.

Iga org oli tänu maastikule justkui riik riigis ning see toimis sellisel moel sajandeid.

Šotimaa lõunaosa ehk madalmaa oli samal ajal hoopis teistsugune — keele ja kultuuri poolest sarnanes oluliselt rohkem Põhja-Inglismaale.

Iga org oli tänu maastikule justkui riik riigis ning see toimis sajandeid.

Liit Inglismaaga ja Glencoe

Aastal 1603 suri Inglismaa kuninganna Elizabeth I lastetuna.

Lähim pärija oli Šotimaa kuningas James VI — ja tema koliski Londonisse ja ei tulnud enam tagasi.

Šotimaa ja Inglismaa olid küll eraldi riigid, eraldi valitsustega, kuid jagasid nüüd ühte kuningat, kes elas ja paraku eelistas Inglismaad.

Järgmise saja aasta jooksul pinged ainult kasvasid.

Aastal 1692, Glencoe orus, võttis MacDonaldide klann vastu valitsuse sõdurid. Toitsid neid, majutasid neid peaaegu kaks nädalat. Mägismaa külalislahkuse seadus nõudis seda.

Siis, ühel hommikul kell viis, tõusid sõdurid üles ja tapsid oma võõrustajad. Mehed, naised, lapsed. Põhjus oli pealtnäha tühine, sest MacDonaldide pealik oli lojaalsusvannet andnud kuus päeva ettenähtust liiga hilja.

Mägismaal oli külalislahkuse rikkumine üldse hullem kui tapmine. Valitsus teadis seda. See oligi kogu selle asja mõte.

Mägismaal oli külalislahkuse rikkumine üldse hullem kui tapmine.

Sõduriteks olid Campbellid — hoopis teine klann, keda valitsus kasutas tööriistana. Tänaseni on Šotimaal kohti — üle kolmesaja aasta hiljem —, kus uksele on kirjutatud: No Campbells.

Culloden ja klannide hävitamine

Pool sajandit pärast Glencoe’d, aastal 1745, kogusid mägismaa klannid kokku suure armee ning tungisid sügavale Inglismaale.

Umbes kahesaja kilomeetri kaugusel Londonist, Cullodeni lahingus, said nad tasasel maal hävitavalt lüüa.

Needsamad mehed, kelle eeliseks oli alati olnud maastik — orud, mäed, kitsad läbipääsud — tapeti lagedal väljal vähem kui tunniga.

Ja siis algas klannide hävitamine.

Klannijuhtidelt võeti ära seaduslikud õigused. Tartan ja kilt keelustati. Torupill klassifitseeriti sõjarelvaks. Kõik, kes keeldu rikkusid, pandi vangi või saadeti riigist välja.

Ühel hetkel muutus lambakasvatus endistele klannijuhtidele tulusamaks kui inimeste ülalpidamine.

Loomadele ruumi tegemiseks põletati kodud ning tühjendati orud, perekondade kaupa saadeti inimesi Kanadasse, Austraaliasse ja Ameerikasse.

Ainult põlvkond pärast selle kõige keelamist ning inimeste küüditamist — hakkas Inglismaa impeerium mägismaa mehi sõjaväkke värbama, andes neile tagasi kildid, tartani ja torupillid.

Suure jälje jättis ka esimene maailmasõda. Kogukondadest, kus iga töökäsi oli oluline ja arvel, värvati mehi sõtta, kes ei tulnud enam kunagi tagasi.

Orud, mis olid juba kord lammaste jaoks tühjendatud, kaotasid nüüd ka need vähesed, kes olid alles jäänud.

Identiteet, mis ei kadunud

Šotimaa mägismaa on tänaseni üks Euroopa hõredamini asustatud piirkondi, kuid see identiteet ei kadunud kunagi päriselt ära.

Sajandeid tagasi, kui Inglismaa Šotimaad vallutas, viidi ära üks kivi, millel Šotimaa kuningaid oli põlvkondi kroonitud.

See kivi seisis Westminsteri kloostris üle kuuesaja aasta sümboliseerides Inglismaa täielikku valitsemist üle Šotimaa.

Kuni aastal 1950 murdsid neli Šoti üliõpilast jõuluööl kloostrisse sisse, võtsid kivi ja panid auto pagasnikusse.

Ma lähen suvel 45 päevaks Šotimaale. Olen seda uurinud, sest tahan paremini aru saada sellest mis on kohalikele oluline ning mis on seda riiki ja maad läbi aastasadade vorminud.