Mida Camino kogemus minus muutis?

Eile oli esimene päev, kus ma kaamerat enam kätte ei võtnudki. Kõik on üks ja sama, jalutad ranna ääres, mis sul seal ikka näidata on. Rääkida ka enam mitte midagi ei oska. Liiga pikk on olnud see puhkus.

Olen 20 km kaugusel Portost, ees veel kuus ööd, ja tunne on, et absoluutselt mitte midagi ei viitsi. Päris läbipõlemise lävel. Aga mõtlesin, et ei jäta seda YouTube’i seeriat tühja koha peal pooleli. Tegin viimasest 17 km’st ühe video, kus üritasin lahti rääkida, mis need 30 päeva päriselt minus muutsid.

Kõike seda ja pikemalt saad vaadata selles videos. Siia kirjutasin lahti need kolm asja, mis tagantjärgi tunduvad kõige olulisemad.

Perfektsionism

Ma olen nende videode tegemise peale kaua mõelnud, aga kunagi tegemiseni jõudnud ei ole. Kõik, mis sa internetist vaatad ja õpid, on nii perfektne. Minu varasemad katsetused takerdusid sinna analüüsi-paralüüsi. Postproduktsioonis nägid iga kaadri haaval mingisuguseid imelikke grimasse. Rääkisid kolm minutit juttu, siis tuli sõnavääratus, mille tundsid vajaduse välja lõigata. Sada erinevat asja.

Nüüd on niimoodi, et ma olen võimeline siinsamas jalutamise ajal rääkima. Ees ja taga on inimesed. Vahepeal mõte läheb segamini, vahel tuleb sõnavääratus. Varem ma oleksin selle välja lõiganud. Nüüd mul on lihtsalt ükskõik.

Ja see ei muuda video suhtes mitte midagi. Need kanalid, mida me vaatame, ei ole perfektsed. See ei saagi olla perfektne. Taga on lihtsalt hunnikutes töötlust, aega ja teisi inimesi.

See lihtsalt loob nii palju uusi võimalusi. Käia lastega kuskil seiklemas, filmimas, ühiseid mälestusi loomas. Võib-olla tekib uusi tuttavaid, kellel on samasugune maailmavaade. Juba ainuüksi see mugavustsoonist välja tulemine on ilmselt kõike seda väärt.

Inimeste poole minemine

Varem olin pigem selline, kes vaikselt teeb oma asja. Nägu oli tõsine. Kui keegi tuli ise minuga rääkima, siis hea meelega rääkisin vastu. Aga miks peaks keegi tulema, lihtsalt sellepärast, et ma talle näkku vaatan?

Prantsuse teel ma seda ei avastanud, seal ma ka pigem hoidsin omaette. Aga Portugali tee viimased neli päeva olen olnud mina see, kes kedagi näeb. Vaatad otsa, teed natuke lõbusama näo, küsid mingi küsimuse. Lähed tuppa sisse ja ütled: “Tere, mina olen Kristjan, Eestist. Kust teie pärit olete?” Lähed alberge hoovis kahekesi-kolmekesi istuva seltskonna juurde ja küsid, kas tohid istuma tulla.

Need neli päeva on olnud sellised, et tundide ja tundide kaupa oleme rääkinud erinevatest maailma asjadest, erinevatest nägemustest, usuküsimustest. Mis siin oli teistmoodi, on see, et mingisuguseid ootusi ei ole. Sul on lihtsalt see, et ega sa midagi targemat teha ei oska. Vaatad, inimene on, miks mitte juttu rääkida. Ja kui sa oled inimesega kolm tundi juba juttu ajanud, siis tulevad välja teemad, mida esimese viie minutiga ei räägi.

Eestisse tagasi tulles pean ma sellele väga palju tähelepanu pöörama, et ei langeks tagasi sinna igapäevarutiini ja tavasse. Pool aastat ja oled jälle selline omaette toimetav, kinnine. Suvel on igasuguseid laagreid, matku ja reise, ja seal seda saab praktiseerida edasi.

Ei tohi heietama jääda

Ma teadsin seda varem ka, aga nii mustvalgelt polnud see mulle selge.

Koduses olus on väga lihtne võtta seda positsiooni, et ma ei tea, ma ei taha, ma ei viitsi. Oled oma negatiivses emotsioonis kinni, leiad mingisuguse asendustegevuse. Hakkad YouTube’i vaatama, Facebooki scrollima.

Siin pole varianti. Hommikul järjest visatakse sind albergest välja. Sa ei pea midagi teadma, sa ei pea midagi tahtma. Sa pead lihtsalt minema, sest sul ei ole muud öömaja. Samas kohas kaks korda ööbida ei saa.

Üks jalg teise ette. Kannata esimesed 15-20 minutit ära ja siis kõik muutub. Asi muutub palju lihtsamaks, palju nauditavamaks, tekivad uued tunded ja mõtted.

Poole tunni ajaga, kui ma sealt albergest täna hommikul välja jalutasin, on see hommikune frustratsioon kaduma hakanud. Õhtuks tuleb tagasi see uue olemise tunne. Ja just see teadmine, et see kuidagi muutub, kui sa lihtsalt liigud, on midagi, mille saab endaga koju kaasa võtta. Kui igapäevases elus samasugune tahtmatus tuleb, siis lihtsalt hakkad otsast minema. Küll see tahtmine ka tekib.

Inimesi, kelle pärast see oli

Selle 30 päeva sees on olnud inimesi, kelle pärast see kõik oli seda väärt.

Hollandlane, kes sõitis jalgrattaga Elevandiluurannikult, 8000 km läbi Aafrika, ilma telefonita. Ainuke asi tema käes oli vana e-luger. Tema plaan oli järgmisse linna jõudes raamatupood üles otsida ja sealt kaart osta. Inimestelt küsida, kust edasi.

J, kellega me viis päeva koos jalutasime. Hispaanias elanud, sõjaväelise taustaga mees, kes mind kaasa võttis. Hommikul kell viis äratuskellata üleval, päevaks 25-30 km. Ta sai vahepeal minu nii-öelda rotmasteriks. Õhtul võttis raamatu lahti, vaatas, millised alberged tee peale jäävad, helistas ja broneeris minu eest. Hommikul sain teada, et koht oli kinni pandud, mul tuli lihtsalt sinna jõuda ja oma nimi öelda. Pärast oli ta telefoni lähedal valmis tunde minuga rääkima, kui ma viimast 72-tunnist matka tegin.

Naine ratastoolis, kelle ratta tagumised käepidemed olid maha võetud, et keegi teda lükata ei saaks. Tema neljas Camino. Ülemägi pidi ringiga minema, allamäge veeres minust mööda kilomeetreid ette.

90+ aastane ameeriklane, kes oli teinud omale enda templi ja jalutades jagas seda möödujatele.

Pere kolme tüdrukuga, kus tüdrukud jalutasid ees omas tempos, isal pagasikäru puusade küljes ja telgid peal. Vahepeal vanemad küsisid möödujatelt, kas nad on kolme tüdrukut näinud. Olid jaa, üks tükk maad eespool kuskil oli.

Need vestlused ja kohtumised ei oleks saanud juhtuda, kui ma oleksin püsinud sellise eestlaslikult kinnise inimesena, kes tegeleb omaette ja kelle näost loeb “ärge segake mind”. Kõikidel siin on ühine eesmärk ja sarnane päevakava. Mingi osa mõttemaailmast peab ka sama olema, muidu siia kokku ei satuks. Kes tuleb, sellele soovitan pigem varem kui hiljem ise need vestlused alustada.

Lõpetuseks

Ma ei mäleta, kust see meelde jäi, aga päevad on pikad ja aastad on lühikesed. Kui sul mõte juba on, et võiks teha, siis võib-olla oleks mõistlik see ka teoks teha.

Ei pea olema 30 päeva, ei pea olema Camino. Igaüks saab valida endale oma. Aga need mõtted ise tegudeks ei kipu saama, kui sa neid ei prioritiseeri.

Ja mis ma sellest reisist kaasa toon, pole tegelt mingi konkreetne paik ega vaade. Selle Camino põhivõlu ongi need samad inimesed, kellega tee peal kohtud.

Konkreetsemad praktilised tähelepanekud sellelt teelt panin kokku eraldi postitusse.